Alkeemilise transformatsiooni seitse etappi: vaimne metafoor

Alkeemiat on lihtne kõrvale jätta kui iidset ja aegunud keemiavormi – komistuskiviks teadusliku mõtte ajaloos. Ja see on enamasti see, mida teevad inimesed väljaspool vaimseid ringkondi. Asjatundmatule jätab see mõneti koomilise mulje: lollimehe janu materiaalse rikkuse järele paneb ta uskuma, et pliid on võimalik kullaks muuta.

Mis on alkeemia?

Nagu enamik okultseid tavasid, on alkeemia tõeline väärtus peidus palju ebaselge sümboolika all, tõrjudes mugleid ja hoides saladusi enda sees. See, millele alkeemia tegelikult keskendub, on vaimne areng – lõppeesmärgiks on teadlikkuse, lõpetatuse ja harmoonia seisund. Kui ütlete, et see kõlab tuttavalt, on teil õigus – see sarnaneb olekutega, mida näeme teistes religioossetes või esoteerilistes traditsioonides, sealhulgas tarot (maailmakaart) ja budismis (valgustatus) kui vaid mõned näited. Alkeemia on veel üks niit, mis seob kõik religioonid ja usundid tohutu indra vaimsuse võrguga.

Siin jälgime ja jälgime metafoori prima materiast filosoofi kivi loomisest ning selle tähendusest enesearengu ja aktualiseerimise seisukohalt.

Alkeemia seitse etappi

Jällegi tundub see protsess teistele tarolugejatele tuttav, kuna sellel on sarnane narratiiv ( meie, inimesed, oleme tavaliselt üsna halvad erinevate narratiivikaartide väljamõtlemisel ) sellest, et inimvaim murtakse, tehakse ümber, katsetatakse ja sünnib uuesti.

Kaltsineerimine

Alkeemias kujutatakse seda prima materia tuhaks põletamisena.

See etapp viitab meie kiindumuste katkemisele maisesse. Elurännakul on lihtne sattuda rotijooksule – me otsime rikkust, aga ka staatust, kuulsust, prestiiži, asju, millega toita oma ego ja oma arusaamu oma identiteedist. Need asjad võivad olla kasulikud, kuid mida suuremat kuju see meie elus mängib, seda rohkem me seda taga ajame ja seda rohkem võib see meid ära kulutada. Katkestus maisest võib meieni jõuda nii ootamatult kui traumaatiline sündmus nagu kaotus. Või võib see tulla aja jooksul järk-järgult, läbi kannatuste, mida me elus kogeme, või isegi siis, kui saame kõik asjad, mida võiksime kunagi soovida, kuid ilma tõelist rahulolutunnet tundmata. See etapp palub meil end alandata – tuli käivitab teekonna minasse.

Lahustumine

Lahustamise keemiline protsess seisneb kaltsineerimisel tekkinud tuha võtmises ja vees lahustamises.

Siin oleme sukeldunud teadvuseta vetesse. Kui teid juhib peamiselt ego, nagu see on enne teie vaimsesse teekonda, oleme võib-olla matnud osa endast, et luua pilt sellest, milline on meie identiteet. Just selles etapis peame välja kaevama need osad meist – need osad, mille oleme tagasi lükanud – olgu need siis tajutavad vead, valusad mälestused või traumaatiline kasvatus. Selles etapis olev vesi palub meil lahti lasta ning vabastada struktuurid ja süsteemid, mis määravad meie ettekujutuse iseendast.

Eraldamine

Selles etapis eraldab ja filtreerib alkeemik lahustumisproduktid.

Nüüd, kui oleme välja kaevanud alateadlikud materjalid, mille me kunagi ära visasime, saame ka nüüd need läbi sõeluda, et tõesti leida osi, mis võivad aidata meil kasvada. Millised osad sinust oled tagasi lükanud, mida oled maailma eest varjanud, võivad sind tegelikult tugevamaks muuta? Kuidas saavad need minaosad, mida ratsionaalne mõistus võib pidada väärtusetuks või nõrgaks, teistele rõõmu pakkuda? Kuidas saaksime lisada selle narratiivi, mis oli teile kunagi nii valus, teie loo suuremasse kaaresse? Teisest küljest peate olema aus selle suhtes, millised teie varju osad teid õigustatult tagasi hoiavad, ja töötama selle nimel, et need harjumused, emotsioonid, mälestused või narratiivid teie identiteedist kõrvale heita.

Konjunktsioon

Siin ühendab alkeemik eraldamise vääriliseks peetud elemendid uueks aineks.

Just sel hetkel me taasintegreerume. Teadvuseta ja teadlik saavad kokku. Kuigi praeguses etapis oleme teadlikud maailmas mängivatest sotsiaalsetest struktuuridest (ja mis on ego toitnud), ei mõjuta need meid, vaid oleme vabad. Siin on alkeemik rahu nii mina tajutavate 'tumedamate' külgede kui ka maskiga, mida nad peavad kandma maailmaga suheldes.

Käärimine

Ainesse viiakse selle lagunemise jätkamiseks baktereid ja teisi elusorganisme.

Käärimine seisneb sisuliselt selle äsja integreeritud mina testimises. Me paneme end proovile läbi katsumuste ja katsumuste, läbi loomulike kõikumiste, mida elu meile pakub. Kogu valu, valu on midagi, mis sunnib mina muutuma vastupidavamaks, olema tugevam. Mõte seisneb siin selles, et koidiku nägemiseks peame läbima kõige pimedama öö ja kui see saabub, toob see endaga kaasa midagi plahvatuslikult ilusat.

Destilleerimine

Seejärel destilleerimisel lahus keedetakse ja aine puhastamiseks kondenseeritakse.

Viimaseks etapiks valmistumiseks peame vaimu puhastama, veendumaks, et see on vaba igasugustest ego hävitavatest vormidest. Siin me külvame seemne sündimata, transpersonaalsele minale – sellisele, mis on vaba kollektiivi ja indiviidi erinevustest. Et aidata seda kasvada, tuleb seda toita – mida saab teha erinevate mõtiskluste, vaimsete rituaalide või meditatsioonidega.

Koagulatsioon

Aine kristalliseeritakse tahkeks olekuks.

Siin on kohtumine mateeria ja vaimu, sisemise ja välise, hea ja kurja vahel, duaalsuste liit. Just selles etapis on vaim saanud eneseteadlikuks – ta tajub iseennast ning näeb ja mõistab, et sisemaailm ja väline maailm ei ole erinevad, vaid teineteise peegeldused.

Täielik infograafik